MSN on hea, telefon on parem ja näost-näkku kohtumine veelgi parem. MSN-is on hea kohtumisi kokku leppida just selles suhtes, et kirjalik märge jääb. Telefonis on teinekord, kui on hea/halb/eufooriline tuju, informatsioon kerge kaduma. Aga kui liigselt jääda loota MSN-ile (nagu kahjuks minu puhul see on) siis on ka nõme. Hea on, kui sinuga ise hakatakse rääkima. Tekib ikkagi selline tunne, et ei ole päris ära unustatud. Keegi ikka hoolib vms. Samas telefon on juba uus tase. Vot selle pihta on PÄRIS hea tunne, kui keegi helistab. Kasvõi niisama...et nalja teha. Välja kutsumine on veelgi parem, aga seda ei juhtu just tihti...ei tea, kas keegi taga ka igatseks, kui ma telefoni ära viskaks? (loogissh, et ei viskaks, aga välja lülitaks näiteks)
Olgugi, et päev oli super, on väsimus murdmas ja tuju langemas. :/
2 kommentaari:
no kuule mees, sa ei tphi telefoni välja lülitada, kellele ma siis eufoorilises õnnes hüppates helistan ja peaegu,et karjudes teatan,et eesti keele veerand tuli 3! ja kui eksami jhinde taeda saan?
VÕi niisama et vaadat kas sa ikak veel elus oled(mitte,et ma ei tahask et sa elus oled.. vastupidi... tuleb ju nilbusi rääkida.. ) Niiet kui arvad,et keegi ei igatse siis mina ikka.
Anna andeks, Egertikene, et mina kunagi ei helista. Ma olen üs neist inimestest, kellele ei meeldi helistada:D mul oleks hea meel, kui mu telefoniga saakski aint smsse saata:D aga muidugi on tore, kui mulle helistatakse.. Kui just mingid müügimehed ei ole:P
Postita kommentaar