10 pähklit

Sain oma trükkplaadid kätte, mis ei maksnudki 25eek tükk nagu eelmisel korral, vaid hoopis 25eek+käibemaks. Vot nii on lugu. Päris raske oli vedada seda, aga hakkama sain.

Päris naljakas päev on olnud...või vähemalt õhtul nüüd natuke aega. Lõbus või nii. Üks ootamatu kõne oli ühel tuttavalt, kes on siiani olnud siis ainult netituttav. Kutsus teed jooma...Põltsamaale. Peaks vist ära käima.

Praegu peaksin olema aga Allari peol, mis algselt pidi toimuma laupeäval. Siis reedel ja siis lõpuks toimub täna. Lisaks veel sellele, et aeg muutus, muutus ka koht. Läks umbes-täpselt teisele poole Tartu linna. :/ Oo-fkng-jee.

Kaks päeva ei ole saanud otse töö bussiga koju, ikka kesklinnas maha ja siis ringiga kuidagi mõne liinika peale. Täna jõudsin umbes-täpselt sekundite täpsusega-vedas. Eile sai pisikese tiiruga mindud...kesklinn->Elfa->raatus->pikk->kodu. Esmaspäeval ol ka peaaegu sama: kesklinn->Elfa->raatuse eest mööda->Pikk->kodu. Täna sai kesklinn->Cargo->bussikas->cargo->pikk->kodu. Homme ei saa jälle otse koju....saab kesklinn->aida-aleksandri rist->miski koht->miski aeg->kodu..ehk.

Otseselt masendust pole, paha tuju ka mitte. See on ainult positiivne. Aga siiski-siiki....ei ole seda sädet, mis energiat sees hoiaks. Päris õudne on ikka kuulata, kui palju võib olla mõnel inimesel tegemist. Nii ühte kui ka teistlaadi värkidega seoses. Selline tunne tekib, et katki võib minna ja mitte vähe. Ebainimlik oleks vist selline natuke õigem kirjeldus.

Kallistus....vot kus võib sellel asjal olla jõud taga. Just pigem selline vaimujõud, energiapomm. Samas pahatihti ainult paarist kallistusest väga pika aja peale ei piisa. Midagi muud tahaks. Samas kui tulebki natuke-tsipa midagi, siis...ei pruugi see ikkagi veel piisav olla. Umbes sama idee on unega. Kui on väga suur unevõlg ja väsimus peal, siis ei saa sellest ühe natuke pikema magamisega lahti. Ma tegelikult ei mäletagi päris täpselt viimast korda. Arvan, et see oli miski pühapäev. Olime üksinda kodus (loe: mehis ei olnud). Miskit head süüa olime vist teinud...ja jälle see tavaline kuri asi oli taustaks, mis Ta pidevalt minult röövib. Sain teha vist natuke massaaži...või isegi mitte. Ei, sel korral ei saanud mass-värki ka teha. See oli kunagi enne seda kauges minevikus. Sellel laupeäval on pisike lootus....samas ma ei imestaks üldse, kui haigus või need minuvaenulikud asjad vahele segavad ja jään temast järjekordselt ilma. Kurja...jälle hakkab see "tavaline" tuju peale tulema. Ei saa, tudimaale ära. Ehk saab PisitTiinalt abi. Tema on ainuke, keda ma saan kaisutada.

Sain mõni nädal tagasi Sirje käest töö juures pragada, et ma istun nagu....noh, minule kohane. Jalad ei ole nii, nagu peaks ergonoomika järgi olema. Nii pidavat kõik lihased ja liigesed kangeks jääma. Selle peale lisas ta, et nii võib ainult siis istuda, kui kodus on olemas keegi, kes neid tulevasi valusaid lihaseid mudiks, silitaks. Ma siis ütlesin, et mul ongi selline tegelane olemas. Samas...tööl käimise aja jooksul ma pole seda tundnud. Kas ma valetasin? Ei, seda oleks liiiiiiga palju öeldud. Ei valetanud. Ma lihtsalt ei teadnud siis, et ajasjalood jätkuvalt nii edasi kulgevad.

Timmoga oleme tööl juba nagu spetsialistid. Kaks praktikanti, kes laineid löövad. Vanad olijad käivad meie käest nõu küsimas. Kõrgemad ülemused lasevad meile miski toote vea välja uurida, mille tõttu riiulis paari nädalaga on tekkinud sama veaga toodet 450 tükki. Samas antud hetkeks võib 500 piir juba ületatud olla. Oleneb lihtsalt kui tublid on olnud õhtuse vahetuse testijad. Eks see suhteliselt paras müstika ole. Selle nädala algul sain siis päris oma töökoha ja laua. Oma seadmed, mingil määral. Toiteplokk tellitakse kuskilt spetsiaalselt selle tõttu, et ma räuskasin. :P

Ahjaa....bussiga, kuhu ma täna väga-väga täpselt jõudsin, oli pisike haarang. Läksin bussi ja hakka silma noormees pika musta mantilga. Nimesilt rinnas ja...raamat käes. Sellised tegelasi nägime kunagi Allariga linnas. Rääkisid meiega juttu. Aga et see tüüp siis tuli minust paar piki ette poole teise noormehe kõrvale istuma. Ajasid juttu teadagi-millest. Ei vedanud tal, st "ohver" ei võtnud vedu. Eespool, keskmise ukse juures oli teine ohvitser. Pärast maha minnes nägin ka, et taga otsas oli kolmas. Päris laiahaardeline värbamine käib. Päris hull värk ikka tegelikul. Eesti ei ole eriti usklik maa, pigem ollakse sellele vastu kui poolt. Nii on minule silma hakanud pigem. Kui nüüd mõelda nende "saadikute" töö peale-päris õudne. Teha seda veel ühistranspordis. Meie ühiskonnal on tekkinud juba miski vastumeelsus. Mäletan, kui miski mutike käis 15.15 bussis (Viljandis, Viljandi-Tohvri liin oli vist) Vahitorne jagamas. Kõik vaatasid kauelt juba, et jummel küll. <-tabav väljend, eks?

Imepärane päev on veel selle koha pealt, et mul jalad ei külmeta enne magama minekut. Ei teagi millest see on. See on tavainimeste mõttes suht sama, kui teil jalad külmetaks. Vot nii. Lähen siis üritan edasi. PisiTiina kaissu ja...
-O len siiski tubli-