Sai jälle natuke maailma avastamas käidud, autoga extreemi tehtud ja...minu kohta väga kõrgel ära käidud. Imelikul kombel ei olnudki nii hirmus, kui muidu. Ei tea kas kaelas rippuv kaamera andis elujõudu juurde või milles asi oli, aga hakkama sain ja käsi ei värisenud. Kahjuks jäime hiljaks ja päikeseloojangut ei saanudki enam sealt tornist püüda. Tegelikult suutsime tornile läheneda ikka väga mitme(teist?) kilomeetrise ringiga, miks minna otse kui saab ka ringiga ja siis alles otse, eks? Loojangus sai tehtud pilte ka särikahvliga, seega HDR-i lootust.. :P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar